OÜ Tõrva Saanimatkad

TÕRVA – KÄRSTNA- RAASILLA – METSAVENNA TALU – VEISJÄRV – LILLI – TAAGEPERA – HOLDRE – VALGÄRVE – AITSRA – HUMMULI – JÕGEVESTE – AAKRE – PUKA – KUUTSEMÄE – PÜHAJÄRVE – OTEPÄÄ – MADSA  - MÄHA – OTEPÄÄ GOLFIKLUBI – KUUTSEMÄE – VÄIKE EMAJÕGI – TÕRVA

Kaunis marsruut, mille kogupikkuseks on umbes 400 km, algab Tõrva Saanikeskusest. Maastik on vahelduv,  algul jäävad teele põllusiilud ja metsateed, siis möödume Veisjärvest ja jõuame Sakala kõrgustikul asuvasse Kärstna alevikku. Kärstna mõisa juurest kulgeb teekond  edasi põhja poole Sakalamaa pealinna Viljandi suunas. Sealt liigutakse Raasillas asuva Ennokese metsavendade punkrini, kus antakse lühike ülevaade punkri ajaloost. Pakutakse lõhet ja sooja kisselli ning siis sõidetakse tagasi  läbi Taagepera metsa-massiivide Sakala kõrgustiku poole.

Enne Taagepera lossi tuleb keerata paremale, gaasitrassile, ja liikuda mööda Lilli matkarada Lillis asuvasse Teemajja. Peale mõnusat teeelamust ja metsandustoaga tutvumist sõidetakse tagasi Taagepera lossi, kus osalejaid ootab stiilne kolmekäiguline lõuna. Peale lõunat reis jätkub, sest  päev hakkab juba õhtusse kiskuma ja „tükk teed“ on veel ees.

Nüüd ootavad Teid ees Holdre põlislaaned ja Eesti-Läti piiriäärsed alad. Oli ka juba viimane aeg, et veel „valges“  metsad läbida! Ees ootavad Aitsra, Hummuli ja Puide kuplilised põllud – ikka alla ja üles!

Lõpuks jõuate väsinult, kuid õnnelikena ööbimispaika, Jõgevestes asuvasse Greete motelli. Hubased numbritoad, saun ja kerge õhtusöök „kuluvad marjaks ära“ kõigile. Järgmisel hommikul jätkatakse teekonda esmalt Jõgeveste ja Soontaga metsateed mööda läbi  pilkupüüdvalt puhaste männisalude.

Seejärel ületatakse Tartu-Valga maantee ja jõutakse kupli-terikkasse Otepää eelmäestikku. Õige pea paistavad juba Kuutsemäe Suusakeskuse tõstukid.  Et  tee viib edasi Otepää suunas, tehakse sealses saanirendikeskuses vaid lühike hingetõmbepaus ning liigutakse juba tõsisema kuppelmaastiku suunas. Ees ootab  16 km pikkuse ekstreemset maastikku. Kui kõik see on õnnelikult läbitud, jõutakse Pühajärve kallastele. Teisel pool järve vaatab teile vastu tõeline saanimeeste „meka“ – Nuustaku Pubi. Mõnusa kolme-käigulise lõuna järel alustatakse tagasiteed, mis tuldud teest veidi erineb. Madsa spordibaasi juurest näitavad teeviidad Mähele – Otepää Golfikeskusesse.

Sel aastal on esmakordselt  võimalus külastada sealset restorani ja saunakeskust, mis on nüüd avatud  ka talvisel perioodil. Tagasiteel jääb Soontaga metsades marsruudile meie vana püstkoda. Seal saame nautida  keset vaikust lõkke ääres  talvise looduse rahu. Siis liigutakse  kaldanõlvadest alla, Väikese-Emajõe jääle. Piki jõge sõidetakse ligi 8 km ja jõutakse Pikasilda, kus sealses tanklas saab enne järvele suundumist nii kelkude kui endi kütusevarusid täiendada.

Ja siis taas teele, et saada osa ka järvekogemusest. Ees ootab suur, lai ja silmipimestav laineline lumeväli, kus saab kelkudest välja pigistada viimase, et rahuldada oma seesmist vajadust alistada loodusjõude. Edasi liigutakse mööda Võrtsjärve põhja poole, et leida üles sealne peatuspaik, pisike Tondisaar. Suvel on see tõeline „lindude paradiis“,  talvel aga vaikne ja saani ning kalamehi ootav maalapp keset jäävälju.

Tuul on vinge ning kauaks sinna istuma jääda ei saa. Kelgud on tangitud, nii et edasi! Liikudes põhja suunas, jääb paremasse kaldasse Vehendi motell ja sealsed pilkupüüdvad kaldapaljandikud.   

Järveteel tuleb  olla tähelepanelik, sest järjest rohkem võib jääl kohata rüsijää kuhilaid ja kohati ka lahtisi lahvandusi. Liikudes aga kogenud teejuhi järel mööda märgitud marsruuti, pole muretsemiseks põhjust!   Ja nii mööduvad kilomeetreid ja kilomeetreid, kuni lõpuks paistab Võrtsjärve põhjakallas. Jõutakse Suure-Emajõe suudmes asuvasse  Suurjõe turismitallu. Seal tuleb otsustada, kas jääda öömajale või alustada peale puhkepausi pimedust ja tuisku trotsivat tagasiteed.

Kui otsustate viimase kasuks, algab etapi „viimane katsumus“ – öösafari. Võimsad saanide tuled puurivad küll hästi läbi pimeduse, kuid lumetuisus on nähtavus minimaalne. Liikuda tuleb hanereas, üksteist mitte silmist kaotades. GPS jälgib marsruuti meetrise täpsusega, adrenaliin on laes, minna on  pikk tee, aga kõik teavad, et see on kodutee. Igasugune ajataju on kadunud, liigutakse monotoonses tempos, väsimus on viimase peal. Ja siis ühtäkki paistavad tuled – Saanikeskuse tuled! Tunned, kuidas tekib pingelangus ja teadmine, et see kõik on nüüd läbi! Järsku tekib aga tuhin teha harjutusrajal veel paar ringi, justnagu oleks sõitu veel väheks  jäänud! Ja see ongi mootorsaani sõidu võlu! Niipea, kui oled toibunud eelmise sõidu väsimusest, tunned endas taas soovi kõike otsast alata.